Rehvivahetus

Moodne autorehv koosneb kümnetest erinevatest materjalidest. Alustame kõige ülevalt käega katsutavast rehvi pealispinnast, mis on teekattega kontakteeruv ning tavaliselt valmistatud sünteetilistest või orgaanilistest kummiühenditest. Sinna peale disainitud mustri puhul võetakse arvesse juhitavust, kütusekulu, veojõudu ning haardejõudu.

Rehvi pealispinna kõrval võib järgmisena kohe tutvustada rehvi seinu, mille eesmärgiks on moodustada kaitsev kiht sisemiste komponentide osas. Sein peab olema vastupidav ning ei tohi alla vanduda igale võimalikule teravale servale või muutlikule ilmastikule. Lisaks pannakse rehviseinale kogu kohustuslik ja tähtis informatsioon rehvi mõõtude, kandevõime ning indeksite kohta.

Eelmainitud kahe rehviosa all paikneb vöökiht, mis koosneb enamasti terasest ning teeb rehvi pealmise osa tugevaks ning kestvaks. Kvaliteetselt toodetud vöökiht annab rehvile võimekuse taluda tugevaid lööke ning suurendada kandevõimet.

Vöökihi all on rehvi sisemine vooder, mis hoiab rehvi rõhu all. See on omakorda ühendatud rehvi karkassiga, mis koosneb kummiga kaetud polüestrist või kunstniidist. Karkassi kutsutakse ka radiaalkihiks.

Karkassile järgneb täiteaine, mille abil määratletakse kindlaks rehvi jäikus või pehmus. Selle abil on võimalik paika panna rehvi eesmärk või suund, ühtlasi annab täiteaine rehvi külgede alumistele osadele stabiilsuse. Kõige sügavamal rehvi sees on paksendused, mis hoiavad rehve velje küljes.

Tänapäeva rehv kestab tuntumate tootjate sõnul kas kuni 10 aastat või umbes 50 000 – 90 000 kilomeetrit. Kui pool rehvi vanusest on läbi, siis tuleks seda regulaarselt kontrollida.

Iga autojuht peab aeg-ajalt üle vaatama ka oma rehvimustri. Suverehvide puhul on minimaalseks sügavuseks 1,6 mm ning soovitatavaks vähemalt 3-4 mm. Talvel on minimaalseks 3 mm ning soovitatavaks 4-5 mm. Kui joonlauda pole parasjagu võtta, saab sügavust mõõta ka müntide abil. Veerand mündi diameetrist on umbes 7 millimeetrit.

Rehve tuleb vahetada kaks korda aastas 

Meie kliimas on kasutusel suverehvid ja talverehvid, millest viimased jagunevad naastrehvideks ning lamellrehvideks. Suverehvid on välja arendatud sõitmiseks nii kuival kui ka märjal kattel ning seda paikades, kus õhutemperatuur on enam kui 5-7 С°. Suverehvide kasutushooaeg kestab kevadest sügiseni.

Hoopis põnevam teema meie kliimas on talverehvid, mis jagunevad naastrehvideks ja lamellrehvideks. Viimastel aastatel on eestlaste naastrehvikasutus langenud ning lamellide populaarsus on ainult tõusuteel. Lamellrehv on paindlik ning suudab nii kuival asfaldil kui ka jäistes oludes säilitada teega ühtlast ning pidevat kontakti. Lumel ning tavapärastes talvistes oludes sõitmiseks on need mugavad, eriti kui autoga tuleb ette palju linnasõite. Küll on aga lamelli nõrkuseks selle sooritusvõime jää peal.

See-eest on jäised teeolud see koht, kus naastrehv särab. Naast-ehk naelrehvid koosnevad kummi sisse integreeritud volframkarbiidist “naelakestest”, mis haakuvad hästi jäise teepinnaga. Optimaalsuse mõistes on need tark valik inimesele, kes sõidab talviti palju ning kohtab palju erinevaid teeolusid. Naastrehvide tagasilöökideks on pikem pidurdusmaa ning suurem maanteemüra.

Seda millist rehvi valida, sõltub täielikult autojuhi enda eelistustest. Kõikide rehvide arendamisel võetakse arvesse stabiilsust, sõidumugavust, pidurdusvõimet, kütusekulu, veeretakistust ning eelkõige ohutust. Rehvitüübist veelgi tähtsam on valida välja õige ning tunnustatud tootja ning mitte usaldada odavaid “hiinakate” rehve.

Eksisteerivad veel M+S tüüpi rehvid, ent need ei tähenda alati talverehvi. Märgiste kõrval peaks olema sel juhul olema ka lumehelbe ja mäetipu märk.

Kontrolli rehvimustrit ja rehvi rõhku

Mustri kõrval peab pingsalt jälgima ka auto rehvirõhku, sest sellel on mustriga samaväärselt suur mõju ohutusele, kütusekulule, mugavusele ning rehvide elueale. Autodel on tootja poolt ettenähtud rehvirõhud, mis on tavaliselt kirjas kas ukse sees, mootoriruumis või kütusepaagi luugi siseküljel. Vajadusel aitab alati hädast välja ka internet.

Kui rehvirõhk on paigast ära, siis on tulemuseks halvenenud juhitavus, konarlik sõidukogemus ning pikem pidurdusmaa. Rehvirõhku on võimalik kontrollida ja korrigeerida peaaegu kõikides tanklates, soovitatavalt tuleks seda teha siis, kui rehvid on külmad. Enamikel autodel jäävad soovituslikud rõhumõõdud 2-2,5 bar vahele. 

Rehvirõhu suurendamisel või vähendamisel tuleb kindlasti vältida ka ülerõhku või alarõhku. Ülerõhk tähendab, et pumpamise järel läheb rehv hästi pingule ning muutub jäigaks. Kontaktpind teega kahaneb ning rehv muutub haavatavaks teel olevatele takistustele. Kõige ohtlikum on olukord aga siis, kui ülerõhuga rehviga minnakse jäisele või märjale teele, sest vähenenud kontaktpinna tõttu tabab autot kehvem pidamine.

Alarõhuga on vastupidi. Lõdvaks muutunud rehviga suureneb kontaktpind teega, kütusekulu ning rehv ei kulu enam ühtlaselt. Juhitavus on kehvem ning liigsest pehmusest tulenevad tee poolt antud löögid võivad kahjustada auto velge.

Suverehvid tuleb talverehvide vastu vahetada sügisel ning talverehvid suverehvide vastu sügisel. Täpne aeg varieerub aastast-aastasse, enamasti peavad rehvid olema vahetatud 1. maiks ning 1. detsembriks.